Hakkisin peeneks porgandi, selleri, sibula, viskasin pannile koos oliivõliga ja tükikese võiga. Kui sibul sai pehmeks ja porgandid pehmemaks, panin segule juurde kanafilee tükikesed. Pruunistasin kana. Siis raputasin natuke paprikapulbrit ja sortsutasin valget veini. Nüüd valasin peale vett nii, et kogu kraam sai peaaegu kaetud ja pool puljonjongikuubikut. Siis panin kaane peale ja laisin kõigel podiseda. Vahest piilusin kaane alla ja segasin. Valmis sai siis, kui leem oli kõvasti vähemaks jäänud. Kõrvale keetsin lihtsalt riisi.
Kes paksemat sousti armastab, võib rahumeeli jahu kasutada. Või siis seda välismaist kokkamise koort, mis ka paksendab, aga tükki ei lähe.
Kraam sai meesväele nii meelt mööda, et paari päeva möödudes kordasin katset. Et näha, kas teist korda ka veel nii hea välja tuleb. Mitte täpselt sama, aga hea sai ikka.
Korduspäeval oli ka midagi tähistada ja magustoiduks improviseerisin maasikatordi.
Selleks küpsetasin plaaditäie biskviittainast (ikka ise mikserdasin munad kokku), kihtide vahele panin ricotta-(vahu)koore segu ja maasikaid ning kõige peale veel lisaks korralik kiht vahustatud vahukoort ja maasikaid. Sai ka hää.Järgmine hommik kohvi kõrvale oli veel parem.
No comments:
Post a Comment