Viimasel Toriino kuduklubi kohtumisel imetlesin ühe osavnäpu ilusaid heegeldatud kampsuneid. Vaatsin paremalt ja vasakult poolt, aga teguviisi ära ei arvanud. Siis hakkasin pärima, et mis ja kuidas. Et olen kuulnud, et isegi palmikuid pidavat saama teha heegeldamisega.
Selgus, et töövahendina kasutatakse minule siiani senitundmatut tuneesia heegelnõela, mis pole midagi muud, kui üks lihtne heegelenõel, mis on tavalisest pikem ja mille otsas on nupp nagu vardal. Ühesõnaga - heegelvarras.
Kuna tegija vahendeid kaasas polnud, siis midagi ma selgeks ei saanudki. Aga uudishimu jäi. Koju jõudes asusin asja kohe internetist uurima. Proovisin kohe tavalise heegelnõelaga järgi.
Selgus, et vaid mina, võhik ei tea asjast midagi, muul maailmal ammu selge. Mudeleid leidub internetis igale maitsele alates Ravelryst ja lõpetades Youtube'iga. Spetsialiseerunud ajakirjadest rääkimata.
Tuneesia heegeldamist nimetatakse ka afgaani omaks. Sel viisil saab teha kampsuneid, mütse, salle, seelikuid... mida iganes, kuni suurte kirjute vaipadeni välja. Heegelvõtte põhimõte seisneb selles, et paremalt vasakule liikudes korjatakse silmused üles (selleks pikkus) ja tagasi tulles heegelatakse läbi. Tööd ümber pööramata.
Nüüd olen juba kahe heegelvarda omanik ja täis indu midagi suurt korda saata.
22 October 2008
Subscribe to:
Posts (Atom)