Kiek in de kök ehk kiika kööki

Avan külmkapi ukse ja vaatan uurivalt selle sisemust. Mis meil siin siis veel on? Mida kapist juurde saaks? Panen kapiukse kinni ja võtan riiulist ühe oma punastest kokaraamatutest. Sätin end diivanile istuma. Vaatame, mida ta pakub märksõnaga "zucca" (kõrvits).
Laupäeval toiduostusid tehes võtsin suure ilusa tüki kõrvitsat teades, et sellest saab vähemalt kaks korda midagi teha, aga väiksemat tükki polnud. Nüüd nuputan, mida kamakaga peale hakata.
Minu söögiostud poes käivad kiiresti - kohe algusest võtan värsked juurikad ja puuviljad vastavalt sellele, mis parasjagu hooajal on. Pärast veel nipet-näpet ja ongi tehtud. Paljud riiulivahed jäävad läbimata, ainult siis, kui tean, mida täpselt vaja.
Söögitegemisest on saanud teatud mõttes loominguline protsess. Eriti peale seda, kui otsustasime kodus, et liha katsume süüa mitte rohkem paar korda nädalas. Mis tähendab seda, et see langeb nendele kordadele, kui me koos kellegi teisega ühise laua taga istume. Koduseks teemaks jäävad ikka enamasti juurikad, tera- ja kaunviljad, kala.
Panen oma kokaraamatu kinni ja lähen inspireerituna kööki tagasi. Juba mõnda aega ei aja ma näpuga mööda retsepte taga. Kokaraamatud on rohkem nagu abimeheks, juhendajaks. Tulemused kalduvad olema eksperimentaalsel tasemel. Eks need traditsionaalsed retseptid nii ongi sündinud, sellest mis käepärast. Tavaliselt on õnneks söödav. Ja G on aus kriitik.
Niisiis. Ühte potti vesi ja odrakruubid. Pannile hakitud sibul. Kõrvits kuubikuteks. Nii, kas sibul on pehme... oot, mul on ju kimp aroome ka. Viskan kõrvitsakuubikud pannile ja kuhja otsa paar rosmariinirootsu. Sots veini, soola, pipart. Kaas peale ja las haudub. Otsustan ostetud rohelise ka keeta. Catalogna... mis see eesti keeli võiks olla. Seda õhtul pannil soojendades võiks peperoncinot ka panna. Rohelise lehe mõru ja vürts koos on jahedal õhtul mõnusad. Kui täna jääb üle, siis saab homme sellega midagi teha.
Nonii. Õhtuks olen valmis. Töölt tulles võib otse lauda istuda, ei pea enam ootama ja möllama. Oot aga mida ma ise lõunaks söön? Eilset kreemjat hernesuppi on veel alles. Sellest kogusest ei saa kõhtu täis. Ahh, keedan pastat ja panen selle plöga kastmeks peale. Sorts oliivõli, riivitud parmesan... Lõuna ka valmis!
Sellistel hetkedel tunnen ennast nagu proua Kiek in de Köki legendist. Iga päev täis kulinaarseid üllatusi!

Jõlukingitusi aasta tagasi

Matilde mùts

Vàike tùdruk nimega Matilde kàis oma emmega ja òega tuttavatel kùlas vàiksest koerakutsikat vaatamas. Suures mànguhoos sai kutsa kàtte Matilde mùtsi ja lasi oma vàiksed kikud kàiku. Mùtsi ààr oli tàiesti ribadeks ja emmel oli juhtunu pàrast kahju. Ta nàitas mulle mùtsi ja kùsis, kas àkki annaks midagi ette vòtta. Ma siis vaatasin kodus eset paremalt ja vasakult ning asusin lappima. Tulemus sai selline lilleline:

Kiire ja maitsev òunakook

Veel Tallinnas elades oli mul ùks kàputàis oma kiirretsepte. Pirukate-kookide tarvis hoidsin sùgavkàlmas lehttaina liistakaid. Viineripiruka vòi òunakoogi isu tulles làksid need kohe kàiku. O'htul telekat vaadates oli vajadusel poole tunniga olemas òunakook ja tass teed.
U"hel òhtul tuli mul vana sòber taas meelde. Sobivalt oli kùlmkapis rull lehttainast. Panin selle plaadile, mààrisin peale kiht IKEA tikrimoosi (maasikamoosiga tuleb ka hea)ja peale ohtralt òunaviilakaid. Peale veel òrnalt suhkrut ja mònuga kaneeli. Ahju.... nàmm-nàmm.
Samal ajal, kui kook kùpses ja mònus lòhn kodu tàitis, lehitsesin oma òunakoogiraamatut. Selgus, et selles on vàhemalt veel kolm versiooni lisaks minu omale. U"ks  oli rummiga, yks oli.....
Kook sai valmis!

Kingitus kùlalisele

Paar nàdalat tagasi oli meil kùlaline Stockhomist. Tegelikult kàis ta meil vaid meil òhtusòògil. Muul ajal oli ta meie rahvusvahelise pere Rootsi-Itaalia sektsioonis.
Mul oli parajasti kàsil mòne uue mùtsi viimistlemine ja pakkusin kùalisele kingituseks ùhte.  Mudeli sai ta ise vàlja valida. Ma kasutasin kohe ka juhust, et modelliga mòned ùlesvòtted teha.
Kasutatud lòng on Biellast, nimega Rial Supremo (3 erinevat vàrvi topelt panduna) ja heegeldasin nòelaga nr 4,5.

Jòulutòòkoda on avatud

Jòulutòòkoda on avatud ja àge kingituste valmistamine on tàies hoos! Kòike vàlja kohe lobiseda ei saa, eelhònguks natuke kaunistusi.

Suvesinine

Kunagi oli mulle Ravelrys sirvides jàànud silma ùks kena topp. Lòngatagavarades oli sobiv puuvillane lòng olemas ka. Et suveks valmis jòuda, siis alustasin juba varakult kevadel. Soe ilm lasi aga end pikalt oodata ja suur algusind muudkui kahanes kuni tòò jàigi soiku. Eelmine nàdal vòtsin end kokku ja tegin viimistlused àra.

Top oli mudelis ette nàhtud kòik heegeldusena. Esimese tùkiga juba poole peale jòudes tekkis kahtlus. Tundus, et terve tùkk hakkab valminuna hirmsasti kardinat meenutama. Suunamuutus - vardad kàtte ja ùlemine pool saigi kootud. 

Mudeli pildil oli kaelus ilus lai (selle pàrast mulle silma jàigi), nii et sai isegi òlgade peale tòmmata. Kaelust heegeldades sai mulle aga selgeks, et minul ei tule see osa nii nagu peab. Kuna ma ei armasta eriti ùmber teha, siis tegin kaeluse lihtsalt lùhema ja meenutab pigem rullkraed.

Mudel: 28-13 Lacy Cowl Collar Tank by Pierrot (Gosyo Co., Ltd)

Lòng: Katia Cotton Comfort

Kingitus

Paar aastat tagasi kandis üks väike tüdruk nimega Elena tavaliselt vennast ülejäänud ja sugulastelt saadud riideid. Ema vahest ostis sekka mõne uue eseme ka. Enamasti olid tal jalas püksid. Ühel päeval teatas ta, et enam ta pükse ei taha ja nüüd kannab ta seelikut. Paar seelikut olid tal kapis isegi olemas pidulikemaks juhtudeks. Sellest päevast alates läksid need tihedasse kasutusse. Ja tõepoolest pole ma teda enam pükstega näinud. Ehk siis kui suusatama lähevad.
Õmblesin Elenale kolmandaks sünnipäevaks roosa volangiseeliku. Kahjuks jõudsin ära kinkida enne pildistamist. Kasutasin roosat ühevärvilist riiet, ääristeks roosat valgete täppidega riiet ja teppisin masintikanditega. Ilus sai! Preili oli üliõnnelik ja nagu ma hiljuti kuulsin, on seelik ikka veel käigus.
Selle aasta sünnipäevaks otsustasin talle teha uue seeliku. Tagavara ei saa ju ometi otsa lõppeda.
Seekord selline:

Riiet oli mul niipalju, et ka õetütar Adeele saab omale lillelise seeliku. Tegelikult ma temale mõeldes riide ostsingi :)

Rahvuslik kostüüm

Randa minnes on mul alati vähemalt paar komplekti bikiine kotti visatud. Et tagavara ei lõpeks olen igal aastal uued juurde ostnud. Eelistan osta lihtsad ja ühevärvilised, et siis need omamoodi ära kaunistada. Eelmisest aastast olid veel ootamas üks must komplekt. Siin nad nüüd on - rahvuslikus rüüs.

Pükstel on tikand ainult tagaosal.

Inspireeringu allikateks olid:
- Cristi Kütt Pihuloomad 2008
- A. Voolmaa, M. Kaarma Eesti rahvarõivad 1981 mustrilehed

Pùhadetibud

Ise tehtud, hàsti tehtud!

Vanaema õunakook

Jätkame innuga õunakookide saagat. Seekord valis G vanaema retsepti, öeldes, et vanaemad on küpsetamisel üks hea garantii tulemuse headuses. Selles oli tal tuline õigus. Pean ütlema, et see õunakook on siiani tehtutest minu lemmik. Panen üles ka retsepti.

Vaja läheb (8-le):
2 muna
2,5 dl suhkrut (mina panen alati vähem kui ette nähtud, seekord vaevalt 2 dl)
100g sulavõid
3 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit (asendasin 1 tl söögisoodaga)
2 tl vanillisuhkrut
2 tl kaneeli
4 dl riivitud õunu , umbes 5 õuna (mina kasutasin goldeneid ja 5 on juba liiga palju)

Peale:
soovi korral kaneeli ja suhkrut (jätsin panemata)

Ja siis läheb tegemiseks:
Kuumuta ahi 175 kraadini.
Vahusta tosoojad munad suhkruga. Sega omavahel jahu, küpsetuspulber, vanillisuhkur ja kaneel, lisa munavahule. Sulata või ja lisa veidi jahtununa tainasse.
Koori ja riivi õunad, sega samuti tainasse.
Vala küpsetuspaberiga kaetud või võiga määritud lahtikäivasse 26 cm läbimõõduga koogivormi. Küpseta 175 kraadi juures umbes üks tund (olenevalt õunte sordist ja küpsusastmest võib küpsetusaeg olla pikem või lühem).

Minu äkilises ahjus sai kook valmis juba 40 minutiga ja hambaork jäi proovides juba puhtaks.
Kook tahab natuke jahtuda. Kohe soojalt proovides kippus laiali pudenema. Pärast oli juba tipp-topp. Ja  järgmine päev oli ka ikka väga hea: pehme, mahlane, maitsev. Mmmmmm.....