24 November 2015

Kiek in de kök ehk kiika kööki

Avan külmkapi ukse ja vaatan uurivalt selle sisemust. Mis meil siin siis veel on? Mida kapist juurde saaks? Panen kapiukse kinni ja võtan riiulist ühe oma punastest kokaraamatutest. Sätin end diivanile istuma. Vaatame, mida ta pakub märksõnaga "zucca" (kõrvits).
Laupäeval toiduostusid tehes võtsin suure ilusa tüki kõrvitsat teades, et sellest saab vähemalt kaks korda midagi teha, aga väiksemat tükki polnud. Nüüd nuputan, mida kamakaga peale hakata.
Minu söögiostud poes käivad kiiresti - kohe algusest võtan värsked juurikad ja puuviljad vastavalt sellele, mis parasjagu hooajal on. Pärast veel nipet-näpet ja ongi tehtud. Paljud riiulivahed jäävad läbimata, ainult siis, kui tean, mida täpselt vaja.
Söögitegemisest on saanud teatud mõttes loominguline protsess. Eriti peale seda, kui otsustasime kodus, et liha katsume süüa mitte rohkem paar korda nädalas. Mis tähendab seda, et see langeb nendele kordadele, kui me koos kellegi teisega ühise laua taga istume. Koduseks teemaks jäävad ikka enamasti juurikad, tera- ja kaunviljad, kala.
Panen oma kokaraamatu kinni ja lähen inspireerituna kööki tagasi. Juba mõnda aega ei aja ma näpuga mööda retsepte taga. Kokaraamatud on rohkem nagu abimeheks, juhendajaks. Tulemused kalduvad olema eksperimentaalsel tasemel. Eks need traditsionaalsed retseptid nii ongi sündinud, sellest mis käepärast. Tavaliselt on õnneks söödav. Ja G on aus kriitik.
Niisiis. Ühte potti vesi ja odrakruubid. Pannile hakitud sibul. Kõrvits kuubikuteks. Nii, kas sibul on pehme... oot, mul on ju kimp aroome ka. Viskan kõrvitsakuubikud pannile ja kuhja otsa paar rosmariinirootsu. Sots veini, soola, pipart. Kaas peale ja las haudub. Otsustan ostetud rohelise ka keeta. Catalogna... mis see eesti keeli võiks olla. Seda õhtul pannil soojendades võiks peperoncinot ka panna. Rohelise lehe mõru ja vürts koos on jahedal õhtul mõnusad. Kui täna jääb üle, siis saab homme sellega midagi teha.
Nonii. Õhtuks olen valmis. Töölt tulles võib otse lauda istuda, ei pea enam ootama ja möllama. Oot aga mida ma ise lõunaks söön? Eilset kreemjat hernesuppi on veel alles. Sellest kogusest ei saa kõhtu täis. Ahh, keedan pastat ja panen selle plöga kastmeks peale. Sorts oliivõli, riivitud parmesan... Lõuna ka valmis!
Sellistel hetkedel tunnen ennast nagu proua Kiek in de Köki legendist. Iga päev täis kulinaarseid üllatusi!